Leo XIV päris kriisi – ja muudab olukorra veelgi halvemaks
Ta kirjutab, et Leo XIV nõuab Püha Pius X Preestrite Vennaskonnalt kuulekust pärast seda, kui ta on aastaid käsitlenud teisi vaidlusi läbiräägitavate, kontekstuaalsete või eranditena.
Leo XIV prioriteedid paljastatud
Rooma on sallinud seda, mida Carrizo peab palju tõsisemateks lõhenemisteks kui FSSPX-i piiskoppide pühitsemist:
- Saksamaa „sinodaalne tee”, mis on tagajärgedeta kaldunud skisma poole.
- Hiina Kommunistliku Parteiga läbiräägitud piiskoppide ametissenimetamised.
- Homoseksuaalsete paaride õnnistamine.
- Liturgilised eksperimendid.
- Sinodaalsus, mis on pakendanud vanad hereesiad ümber „uuendusteks”.
Carrizo väidab, et valmisolek teha erandeid paljudes vastuolulistes valdkondades, samas kui Écône’i suhtes tõmmatakse absoluutne piir, paljastab pigem paavsti prioriteedid kui tema tugevuse.
„Allkiri on Tucho oma, ebaõnnestumine aga Leo XIV oma“
Carrizo kujutab kardinal Víctor Manuel Fernándezit kui doktriinilise „paindlikkuse“ kehastust, mida ta süüdistab kiriku praeguses kriisis.
Fernándezi meetmed FSSPX-i vastu võtsid märgukirja kuju, kuigi ainult ametlik karistusdekreet saab kehtestada Rooma poolt väidetava skismaatilise staatuse.
Sellel alusel väidab Carrizo, et meetmel on nii õiguslikud puudused.
Kuigi Fernández allkirjastas dokumendi, paneb Carrizo vastutuse paavstile: „Allkiri on Tucho oma; ebaõnnestumine on Leo XIV oma.”
Carrizo väidab, et Rooma omab kanoonilist autoriteeti, kuid on raisanud moraalse usaldusväärsuse, mis annab autoriteedile jõu.
Leo XIV, ütleb ta, käitus nii, nagu piisaks ainult õiguslikust võimust.
AI tõlge